Esileht | Reklaam | Arhiiv | Kontakt

Lapse enesehinnangu hoidmine

Tahan jagada kogemusi, kuidas suhelda lastega nii, et nad oleks julged ja oskaksid abi küsida.
Kuna sügisel 2005 sain rühma 21 kooliminevat last, tekkis algul väike hirm, kas saan hakkama. Nimelt töötasin üksi koos õpetaja abiga.

Esimesel päeval tutvustasin lastele meie rühma reegleid. Püüdsin lastele pakkuda erinevaid uudseid tegevusi (hommikuring, lugemiskeskus koos oma padjaga, lauamängukeskus, ehituskeskus, nukutuba ja liivakast). Sisustasin hubaselt (vaibad, isetehtud lilled nukunurga laual, aken kardinatega). Seadsin endale kindla eesmärgi, mida soovin kevadel oma lastes näha.

Oma tegevustes püüdsin aidata aremaid lapsi, et nad julgeks rääkida oma rühmakaaslaste ees mõne sõnagi ja iga kord kiitsin neid selle eest. Tegevuste tutvustamisel aga lasin lastel oma teadmistest rääkida. Kuna rühmas oli selliseid lapsi, kellel on kodus loomad, siis nemad oskasid neist väga huvitavalt jutustada. Üks tüdruk sai sõita põllul isa kombainiga. Oli näha, et pärast seda muutus ta julgemaks. Püüdsin ka kõike siduda oma kodukohaga ja lapsed said teada asju, mida nad enne ei olnud tähele pannud.

Hea mõnus koht oli toas olev liivakast, kuhu sai tuua ka vett. Seal tegutsedes leidsid aktiivsed lapsed tegevust ja aremad koostöös teistega julgust. Algul oli tegutsemine liivakastis keeruline, sest kindlaks reegliks oli see, et pärast tuli kõik ära koristada. Ning ega see harja käsitsemine lihtne olnud, kuid soov ehitada oli suur. Enne jõule aga märkasin, et püsivus on viinud sihile. Peale mängu lõppu teadsid lapsed ise, kus on hari ja kühvel. Mõnikord tekkis koguni riid, sest kõik tahtsid pühkida. Märkasin veel, et aremad lapsed avaldasid tihti ise soovi midagi teha. Kuna vahendid olid vabalt riiulitel kättesaadavad, sai meisterdada siis, kui selleks soov tekkis. Kevadel julgesid need lapsed lugeda terve lasteaia pere ees luuletusi. Kasutasin selleks käpiknukke ja näpunukke, et lapsed end hästi tunneksid.

Olles laste seas, olin vaba ja sõbralik. Eriti hea kontakti saavutab lastega siis, kui saab vestelda neid huvitavatel teemadel nagu näiteks multikad. Algul lapsed naersid, et ma vaatan multikaid, aga pärast oli meil midagi arutada ja see andis lastele sooja ja turvalise tunde.

Tuli ka ette reeglitest üleastumisi. Sel juhul aitas lapsega silmast silma rääkimine. Kui rühmas läks valjuks saginaks, oli meil kindel rütm plaksutamisega ja rohkem ei olnud rahu tekkimiseks vajagi.

Õues olles sai suheldud ka väiksemate lastega. Mõned õpetajad olid kimbatuses, mida teha, kui laps kõvasti karjub ja viskab õue pikali maha. Läksin juurde ja küsisin: “Oi, kas sa kukkusid? Näita, kuhu sa haiget said? Ma puhun sulle peale.“ Laps unustas nutmise ja sellest ajast peale, kui juhtun sinna rühma, tuleb ta minuga oma keeles rääkima. Oluline on lapsega vesteldes laskuda tema kõrgusele ja vaadata talle silma, hoida tema ümbert kinni.

Eha Sindonen,
Rakke Leevikese lasteaia õpetaja

Leave a Comment

15 + 5 =
Please leave these two fields as-is: