Kogemustest koolikatsetel

Kuna olen just värskelt tegelenud oma lapsele sobiva kooli otsimisega, siis räägikski oma kogemustest, katsetest, nende läbimisest (või mitte läbimisest) ning kuidas seda endale ja lapsele võimalikult meeldivaks teha.

Kooli valimisel taandub minus tagasihoidlikkus ning soov on saada laps talle kõige sobivamasse kooli (toonitan siinkohal, et just SOBIVASSE). Koolidest on koostatud pingeread – mõned on aastaid tulemuste poolest eesotsas ja teised tagapool. Need pingeread räägivad üksjagu kooli tasemest ning kooli valikul arvestasin loomulikult sellega.
Algul olin veendunud, et me piirdume vaid ühe kooli katsetega.
Aga ei läinud meie katsed nii hästi. Jäime varusse.

Lihtsalt ootama ei saanud ju jääda. Kõigis koolides on katsed enam-vähem samal ajal ning tulemused saab samuti ühel ajal teada. Tulemused võivad olla aga üllatavad, just sellised, kui hea päev oli parasjagu lapsel või õpetajal.

Registreerisin oma lapse veel nelja kooli katsetele. Seda sai päris palju, kokku viis kooli ja minu augustis seitsmeseks saav tütar, üksi. Aga mis parata.
Üritasin katsetel käimise teha võimalikult meeldivaks. Ütlesin, et lähme ja vaatame, milline kool meile kõige rohkem meeldib ja kus sa tahaksid õppida. Ja see oli ka tõsi. Mitte ainult kool ei vali endale õpilasi vaid ka õplane valib endale kooli.
Ning mõne aja pärast oli katsetel käimine meile juba rutiin. Laps rääkis mulle rõõmsalt oma muljetest ning läks huviga järgmistele katsetele. Arutles, milline koolimaja oli kõige ilusam ja kus õpetajad eriti meeldivad.

Kui minu laps ühes koolis järjekordsed katsed lõpetas, ütles õpetaja, et laps oskas küll hästi ülesandeid lahendada, aga oma perest rääkis väga napisõnaliselt. Kui aga õpetaja oli palunud laulda või luuletust lugeda, vastas mu laps viisakalt, et seda ta ei teeks.

Sinna kooli me ei pääsenudki. Ja mul tuli lapsele selgitada, et katsetel tuleb siiski teha, mida õpetaja palub, sest õpetaja ei saa muidu aru, mida sa oskad ja mida mitte ning kes sa oled ja mis sind huvitab.
Arvasin, et talle asjade selgitamine on parim, mis ma teha saan.

Kohe meenus mulle katsete-eelne närviline õhkkond, mis valitses meie esimese lapsega koolikatsetele minnes. Kooli ees seisvas autos kirjutas aruka näoga prillidega poiss ema dikteerimisel veel viimast etteütlust või ülesannet, minu tuttavate laps tuli katsetele ainult isaga, kuna ema arvas, et kohapealne närveerimine ei ole tema jaoks jne jne.
Nüüd mõtlesin, et niiviisi mina ei talita. Lapsed on ju rahulikud ja närveerima saavad neid õpetada vaid nende oma vanemad, kes katsetele tulles unustavad, et nemad on lapsevanemad mitte lapsed ning viimase minutini justkui otsivad oma lapselt tuge: ”Sa saad ju hakkama”.
Mõtlesin rahulikult, et päris ilma koolita me ikka ei jää. Iga lapse jaoks on kuskil kool. Ja vahel võib minna veel paremini kui alguses arvatagi oskad.

Lõpetuseks võib öelda, et meie katsete tulemused olid edukad. Viiest koolist saime sisse kahte ja ühes koolis oleme tänini reservis ning ootame, mis edasi saab.
Endalegi üllatuseks jõudsime kõige lõpuks katsetega Tallinna Muusikakeskkooli. Sealne õhkkond ning õpetajaskond jätsid meile mõlemile väga hea mulje ning sinna mu tütar vastu võetigi.
Alles siis meenus mulle, kuidas mu tütreke oli maast- madalast rääkinud, et tema hakkab viiulit mängima. Praegu mõtlen tagantjärele, et kui me oleksime esimesse kooli kohe sisse saanud, siis ei oleks me viiendatele katsetele jõudnudki.

Aigi Bremse
Augustis seitsmeseks saava Johanna ema

Rubriigid: Lapsevanematele. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

5 + 11 =
Please leave these two fields as-is: