2011 aasta sügisest liitus Tallinna Lepistiku Lasteaed Comeniuse projektiga „Euroopa lapsed laulavad ja tantsivad”. Projektis osalesid lasteaedade ja algkoolide õpetajad Bulgaariast, Lätist, Sloveeniast, Türgist ja Eestist.
Projekti eesmärk oli tundma õppida üksteise laule ja tantse, tutvuda kultuuri ja rahvatraditsioonidega. Näha kuidas ja millises keskkonnas töötavad teiste riikide lasteaedade ja algkoolide õpetajad.
Juba varasemalt on meil olnud võimalus külastada kolme riiki – Bulgaariat, Lätit ja Sloveeniat.
Selle aasta aprillis oli meil, eestlastel, võimalus oma koostööpartneritele tutvustada meie maad, rahvast, kultuuri ja töökogemusi.
20. – 25. mail viibis Tallinna Lepistiku Lasteaia Comeniuse projekti töögrupp koos partneritega teistest maadest projekti lõpuüritusel Türgis.
Türgis on 81 provintsi. Meie kohtumine toimus Erzincani Provintisis, Erzincani linnas. See piirkond asub Türgi idaosas ja seal elab ligikaudu 300 000 inimest. Kuna tegemist ei ole eurooplastele tuntud puhkepiirkonnaga, siis kohtab turiste seal harva. Meie töögrupi neli heledapäist neiut tekitasid linnapildis tavatut elevust. Ometi ei olnud see huvi meie vastu kuidagi agressiivne ega häiriv. Kuigi Türgi elanikkonnast 99,8 % on moslemid, on nad siiski suhteliselt vabameelsed. Üleni kaetud naisi kohtas harva. Enamasti käisid naised küll ringi kaunid rätid peas, kuid tavaline oli ka peakatteta naiste esinemine linnapildis. Seega, võis arvata, et huvi meie vastu ei olnud tingitud mitte meie riietusest, vaid pigem heledast silmade- ja nahavärvist.
Juba esimesel õhtul tervitasid Türgi kolleegid projektis osalenuid kohalikus kohvi- ja teemajas traditsiooniliste jookidega. Tee ja kohvi joomine on türklastele igapäevane ja väga oluline rituaal. Sama tavaline on seal ka komme jätta välisjalanõud kohvimajja sisenedes ukse taha.
Kohe järgmine päev möödus aga vägagi töiselt. Külastasime erinevaid lasteaedu ja koole. Igal pool võisime näha kaunites rahvariietes Türgi laste esinemisi. Igas majas kohtasime sadu naeratusi ja imelist külalislahkust. Iga maja sissekäigul värskendati meie käsi lõhnava sidruniveega – armas komme, mida võiks kuumadel suvepäevadel ka meil Eestis rakendada.
Lisaks lasteaedade ja algkoolidega tutvumisele, viidi meid vaatama ka kohalikke tähtsamaid loodus- ja ajaloo-objekte.
Linna südames on selleks 1992 aastal Erzincanis toimunud maavärinas hukkunute mälestuseks püstitatud monument. Linna tähtsaim sümbol on kellatorn, mille alla linnakodanikud tavatsevad oma kohtumisi määrata.
Meile, kui tasase maa inimestele, jättis kõige suurema elamuse linna ümbritsev ja kogu piirkonda iseloomustav Kurdi mäestik. Mägedest alla voolav Girleviki juga mõjus nagu pildike muinasjuturaamatust – kaljudelt alla voolava ja päikese käes sätendava vee mäng pani kogu ümbruse imeliselt sädelema.
Kustumatu mulje jättis ka Trabzoni Provintsis 1200 meetri kõrgusele mägede sisse ehitatud 1600 aastat vana Sümela klooster. Kivist kloostriseinu ehtisid imelised freskod 18. sajandist.
Metsast ja mägedest ümbritsetud klooster on turistide seas väga populaarne külastuspaik.
Kogu projekti kohtumine toimus südamlikus, samas töises meeleolus. Türklaste külalislahkus on meie jaoks lausa ebamaine. Igal sammul võis kohata eelkõige just külalisele suunatud tähelepanu. Nende toidud on võrratud ja söömaajad rikkalikud. Kui sa ei telli magustoitu, siis võid kindel olla, et väike maius koos Türgi kohvi või teega tuuakse sulle ikkagi lauda lihtsalt sõbraliku tähelepanuavaldusena.
Oleme väga õnnelikud, et meil oli võimalus seda imelist maad külastada. Imepärased kohtumised ja kustumatud muljed panid kogu projektile suurepärase punkti. Punkti, mille järel tunned lausa tungivat vajadust uute ja põnevate alguste järele.
Anneli Norma Lepistiku lasteaiast