Eestimaa heitlike talvede ja noorte perede ebapiisava majandusliku kindlustatuse tõttu on tekkinud olukord,kus väga paljudel Eesti lastel pole suuski. Vanemad leiavad, et suusavarustus on kallis ning lapsed kasvavad neist ruttu välja. Pealegi pole mõtet osta odavaid suuski ilma spetsiaalsete saabaste ja klambriteta. Lapse oma saapa külge kinnitatavad suusad ei püsi kindlalt jalas ning ei taga lapsele suusatamisel eduelamust. Seepärast tuleks kindlasti osta lapsele korralik suusakomplekt. Suusad saab osta väikese varuga, nii et paari järgneva aasta jooksul piisab vaid saabaste välja vahetamisest.
Kuna Viimsis on olemas suurepärased võimalused igasuguseks sporditegemiseks, siis otsustas Viimsi Lasteaiad direktor Margery Lilienthal muretseda lasteaiale suusad. Viimsi vallale kuulub kaheksa lasteaia maja, mis üheskoos moodustavad Viimsi Lasteaiad. Kolm aastat tagasi saabuski esimene partii suuski. Ühe rühma jagu suusavarustust said 
Päikeseratta ja Karulaugu lasteaed kahe peale, nii et kahel päeval nädalas said suusatada ühe maja lapsed ja kahel päeval teise maja lapsed. Liikumisõpetajad tassisid varmalt suuski ühelt õuelt teisele. Siiski oli nende olukord kerge, sest majad asuvad kõrvuti ning hoovid on aedapidi koos. Hullem lugu oli teistel majdel. Näiteks veab üks liikumisõpetajatest suuski Randvere ja Leppneeme vahet. Ja kui Astri ning Amarülluse maja lapsed suusatada tahavad, siis peavad nad bussiga Laanelinnu majja sõitma. Kolme aasta jooksul on suuski kogu aeg juurde ostetud ning lootus on, et järgmisel talvel on oma suusad juba kõikidel majadel. Seni on aga liikumisõpetajad väga tublid olnud ning kõik lapsed on saanud suusarõõme nautida.
Laste jaoks algab suusatund saabaste valikust. Esialgu, kui lastel veel kogemus puudus, tahtsid kõik ikka suuremaid saapaid haarata, kujutades ette, et kui neil on suurem number, siis nad on kohe ise ka suuremad ja sõidavad paremini. Õue jõudes ning suusatama hakates selgus muidugi kiiresti tõsiasi, et suur saabas logiseb jalas ning suuska juhtida on sellega keeruline. Järgmisel korral kuulati õpetaja soovitusi juba sisemise veendumusega.
Järgmine samm, suusad jalga, klambrid kinni. Kohe tekkis küsimusi, kas on vahet kumba jalga suusk panna. Ei, tänapäeval pole vahet. Väiksematel lastel oli esialgu probleeme tasakaaluga. Kolme-aastane kaotab kergelt tasakaalu juba selle tõttu, et peab ühe jala üles tõstma. Aga alati võib toetuda õpetaja õlale ja kui suusad juba all, siis saab päris tükk aega otse edasi lohiseda, ilma et jalga tõsta vaja oleks. Aga siis mingil hetkel on vaja ju osata pöörata!
Kui kõikidel lastel suusad alla on saanud, siis tehakse koos tasakaaluharjutusi: kükke, hüppeid, ühel jalal seisu, väljaseadeid, harjutatakse kukkumist, püsti tõusmist, lehvikpööret, kantimist ja erinevaid suusaasendeid. Tehakse niiöelda kuiva trenni. No ja siis liikuma! Eks näis kuidas see kõik liikumiselt välja kukub. Mõnel kukub välja kohe esimesel korral, aga mõni kukub ainult ise. Lapsed on väga erinevad. On väga andekaid lapsi ja on neid, kellel on halb koordinatsioon ning madal lihastoonus. Rahmeldajatel läheb esialgu kehvasti ja rahulikematel lastel paremini. Väga hästi sobib suusatamine ka erivajadusega lastele, eriti autistidele. Oluline on õpetaja toetus ja julustamine. Mõni väiksem laps sõidab esimesel korral ainult õpetaja käest kinni hoides, aga järgmisel korral on juba julgem. Rõõm on vaatata laste visadust suusatama õppimisel.
Keppe esimestel kordadel kätte ei saa. Lapsed muidugi tahavad, et oleks nagu päris. Siis võib vahel lasta neil proovida. Päris ruttu saab selgeks, et kepid ainult segavad. Ka püsti tõusta on raskem, kui kepid on käes. Laste käelihased on nõrgad ning varsti tulevad nõrgemad kurtma, et käed on väsinud. Kui libisemine on juba selge ja tasakaal hea, siis tulevad mängu ka kepid. Esialgu muidugi tuleb selgeks saada, kuidas kepid üldse kätte käivad ja kuidas nendega tõugata. Laps saab teadmisi sellest, et kepid pole tasakaalu hoidmiseks, vaid tõukamiseks ning tõugata on võimalik vaid siis, kui kepid õiges kohas maha lüüa, ehk siis suusasaapa juures. Jällegi tuleb mängu kuiv trenn. Lapsed proovivad järgi ka selle, mis juhtub, kui lüüa kepid maasse enda ette ning siis tõugata. Üllatus-üllatus, suusad hakkavad tagurpidi liikuma.
Loomulikult tahavad lapsed kangesti mäest alla lasta. Harjutamiseks piisab ka laugest lumehunnikust. Lapsed saavad seal harjutada erinevaid tõusuviise ning laskumisasendit. Esimestel kordadel ei maksa ohutuse mõttes keppe kasutada. Ilma keppideta saab nii tõusu kui laskumise tehnika hoopis kiiremini selgeks. Kellel laskumisasend selge, võib minna kelgumäest alla laskma. Kelgumäel laskumise õppimine kasvatab ka distsipliini. Peab ju mäekorrast kinni pidama. Määratakse kindlaks kohad, kust tohib ainult mäkke tõusta ning kohad, kust tohib ainult laskuda. Ohtutuse tagamine mäel on väga oluline.
Igasugune õpetus kannab paremini vilja, kui see käib läbi mängu. Nii saab näiteks suuskadel mängida jalgpalli ja muid laste lemmikmänge. Suusad hakkava nagu iseenesest libisema ja pöörded tulevad hoogsad, kui sa kedagi taga ajad või hoopis kulli eest põgened. Lapsed on mänguhimulised ja fantaasiarikkad. Kui anda neile võimalus vabaks tegevuseks suuskadel, siis osad tõttavad kohe mäest alla laskma, aga mingi kamp poisse hakkab hoopis luuremängu mängima, roomates kõhuli lumes, endal suusad all. Või hakkavad tüdrukud maadeavastajaid mängima. Samuti meeldib lastele väga väikestel suusamatkadel käia. Mõned lasteaiad asuvad mõnusalt metsa ääres. Vahel läheme isegi metskitsedele toitu viima suuskdel liikudes.
Iga sportlase pidupäev on võistlus. Loomulikult korraldame me lastele ka suusavõistlusi. Näiteks, kui poistepäeval toimuvad poistele suusavõistlused, siis meisterdavad tüdrukud selle jaoks medalid, ergutavad poisse raja ääres ning riputavad finišis medalid kaela. Ja siis on poisid kangelased! Ehkki rajal aega ei võetud ja kõik lõpetajad on võitjad. Suusatalv lõpeb perespordipäevaga.
„Koos teeme kõike“ on Viimsi lasteaiad perespordisari. Igal õppeaastal toimub kolm üritust: orienteerumine, suusatamine ja jalgrattasõit. Perepäevi korraldab lasteaia juht Margery Lilienthal ning abiks on talle vabatahtlikud kõikidest majadest . Need, kes appi tulevad on tihti ühed ja samad inimesed. Kes kord juba selle fantastilise perespordisarja õhustikku tunda on saanud, need enam tulemata ei jäta! Ja igal üritusel täieneb toetajate meeskond aina uute inimestega. Appi tulevad kokad, õpetajad, õpetaja abid, lapsevanemad ja sõbrad. Igal üritusel on kohal ka sponsorid.
Suusapäeva nimetatakse Suusamaratoniks. Valida on kahe distantsi vahel: 0,7 km ja 1,9 km. Osaleda võivad lasteaialapsed, nende õed ja vennad, lapsevanemad, sõbrad ja sugulased. Kuni 10-aastased saavad osalejanumbri ja sõidu lõppedes kaela medali. Kõik teised võivad sõita kaasa lihtsalt lusti pärast. Loomulikult saadavad vanemad lapsi rajal ja kõndides või joostes, aitavad pisemaid mäest üles ning pidurdavad hoogu laskumisel. Need, kel jaksu jätkub, sõidavad kohe mitu ringi. Tänavu sõitis üks 8-aastane tüdruk näiteks 10 ringi. Igal juhul on kõik finišeerijad endaga rahul ning parajalt väsinud. Kellel endal suuski polnud, said need suusalaenutusest võtta. Lasteaialapsed said suuski lasteaia varudest, täiskasvanute jaoks on kohal suusabuss. Pärast maratoni peab suusad kiiresti tagasi laenutusse viima, sest tahtjaid on palju ning iga paar on pikisilmi oodatud. Kui oma saapad mõnusalt jalas, siis võib meelt lahutada, suppi süüa, viinereid grillida, sõpradega suhelda. Finišipaigas käib mõnus melu. Keegi ei kiirusta koju. Kellelt iganes sa ei küsi, kuidas läks, saad vastuseks: „Mina võitsin!“
Reet Varik, Viimsi Lasteaiad Astri, Amarülluse ja Laanelinnu maja liikumisõpetaja