Reet Nõulik
Kaasautoriteks Sipsikute rühma lapsed
Oli novembrikuu. Kommivabrikus valmistuti suureks jõulušokolaadi tegemiseks, sest jõuluvanal ja päkapikkudel olid ammu maiustused tellitud ja 25 päeva pärast pidid pikud hakkama laste susse täitma.
Laohoidja onu Endel läks lattu, et hakata sealt välja jagama suhkrut ja kakaod ja kondenspiima; marmelaaditükikesi, kookoshelbeid, pähkleid ja rosinaid – kõike, millest saab head šokolaadi teha. Aga imelik: laos pidi kõike olema palju, kuid tundus olevat päris vähe. Onu Endel vaatas ja imestas: rosinad olid peaaegu otsas, marmelaaditükke ainult üks kastitäis, suhkrut ainult 10 kotti. Puutumata olid vaid kookoshelbed ja kakao. Veel oli alles kondenspiim: see seisis suurtes vaatides, mida oli raske avada. Aga avada oli püütud, sest vaadi külgedel olid näha mingid kriimud ja täpid. Nagu hambajäljed. Ja ühte asja märkas onu Endel veel – lisaks hambajälgedele vaatidel olid põrandal suured kakaosed jalajäljed. Tema omad küll mitte.