Kakskeelsus

Kakskeelsus ehk bilingvism on kahe keele võrdselt täiuslik valdamine (Kirch 1988). Tõeline kakskeelne võib vabalt lülituda ühelt keelelt teisele kasvõi poole lause pealt. Kakskeelsus saavutatakse üksnes keele omandamise eas (viienda – kuuenda eluaastani) perekonnas või teiskeelses ümbruses, mitte aga võõrkeeleõpetuse meetoditega (Hint 2002). Ü. Rannut (2002) rõhutab, et kakskeelsuse õpetamise eesmärk on lapse identiteeti säilitav mitmekultuursus.

 

Emakeele ja kultuuri normidele ja väärtustele lisatakse teise keele kultuuri normid ja väärtused, mille tulemusena on sotsiolingvistiline pädevus mõlemas keeles ja kultuuris.

Erinevaid keeli rääkivad inimesed kuulevad ja tekitavad häälikuid täiesti erinevalt (Gopnik 2003). Võõrkeelt õppides tuleb lapsel hakata talle tuttavaid suhtlemissituatsioone lahendama uute vahenditega. Uutest vahenditest (teine keel) sõltuvalt tuleb omandada teistsugused baasoskused. Kuid peamine on ikkagi nende vahendite rakendamine põhitegevuses – suhtlemisel (Karlep 2003).

 

Üks kakskeelsuse ilminguid lastel on nn. koodivahetus, s.t. ümberlülitumine ühelt keelelt teisele. Suur hulk uuringuid näitavad, et koodivahetus ei ole mitte korrapäratu kahe keele segiajamine, vaid käitumine, mis allub kindlatele reeglitele. Koodivahetus sõltub sellest, kes võtab kõnelustest osa, mis on kõne teemaks ja millises kontekstis see toimub (Šin 2001). Kakskeelsus on lapsele kerge või talutav siis, kui see tuleb n.ö. iseenesest, ilma organiseeritud sunnita, mänguliselt, kui laps võtab vast nii palju, kui talle parajasti sisse mahub (Juurak 2001).

 

On suur vahe, kas laps elab emakeelse kõne rütmi mõju all või kahe keele rütmi mõju all. Kahe keele rütmi mõjul ei kujune kõneorganite koordinatsioonis vajalikku täpsust, võib kujuneda hoopis selle koordinatsiooni puudulikkus, mille tulemuseks on kogelemine või teised kõnehäired. Koolis hakkab ilmnema düsgraafia – võimetus kirjutada õigesti või võimetus kirjutada tähti õiges järjekorras. Moskva teadlane V. Ivanov, kes on teinud uurimust kõnepatoloogia ja keelelise arengu alal, kinnitas, et lasteaiakakskeelsus võib olla kogelemist esilekutsuvaks teguriks. Igal juhul on kakskeelsus kogelemise kujunemisel soodustav tegur. Lisaks tulevad raskused abstraktsete mõistete tajumisel (viidanud Hint 2002).

 

R. Juurak (2001) täheldab, et kakskeelsusega seotud negatiivsed nähud ähvardavad madalamate või keskpäraste võimetega ja vähegi nõrgema psüühilise konstitutsiooniga lapsi. On tähele pandud laste keelelise arenemise seost vanemate ühiskondliku positsiooniga: ühiskondlik eliit ja haritlased tulevad nendest probleemidest kergemini välja, sest nad on lapse raskustest teadlikumad ja neil on vahendeid nende raskuste ületamiseks (kodus õpetamine, rohkem tähelepanu lapsele, vaimsem ümbrus).

 

Kokkuvõtlikult võib öelda, et viibimine kakskeelses keskkonnas on lapsele koormav. Nii võib juhtuda, et laps, kelle võõrkeelne sõnavara on veel väike, ei suuda end väljendada ka oma emakeeles.

 

Kahe keele erinev häälikkoostis paneb lapsele suure analüüsikoormuse – ta peab õppima eristama palju rohkem sarnaseid häälikuid kui ükskeelses ümbruses kasvav laps. Kui teiskeelne suhtlus algab enne emakeele stiilinüansside omandamist, siis võib emakeel jääda viimistlemata (Hint 2002).

 

Kõige ohtlikum on mõistemoodustiste vaegareng. See võime ja maailmapilt tulevad lapse arusse koos emakeelega. Kaks keelt võib siin kõik segamini lüüa. Miks rahu on kord mir ja kord pokoi. Vene lapsel on raske teha vahet kodu ja maja vahel – saksa keeles Heim ja Haus, vene keeles mõlemad dom. Teadmise ja kellegi tundmise vahel – saksa keeles wissen ja kennen, mõlemad on vene keeles snat (Juurak 2001).

 

Kui lapsel tekib kakskeelne segadus, siis on tal kurvad eeldused kujuneda poolkeelseks või kõnehäiretega inimeseks (Hint 2002).

 

Psühholingvistilised uuringud on näidanud, et varane kakskeelsus traumeerib last vähem siis, kui kummagi keele kasutusvaldkonnad hoitakse lahus. Kuid situatsioonis, kus laps on sunnitud mõlemat keelt kasutama läbisegi, mõjub see lapsele psüühiliselt väga pingutavana ja häirib tõsiselt mõlema keele omandamist (Tereping 1988).

 

Muidugi on ootuspärane, et kakskeelseks kasvatataval lapsel on summaarne sõnavara mõnevõrra suurem kui samaealisel ükskeelsel lapsel. Väljakujunenud mõisteid on kakskeelsel lapsel aga vähem ja ta opereerib nendega ebakindlamalt. Kakskeelse lapse üldine psühholingvistiline areng on enamasti madalam kui ükskeelsel lapsel (Juurak 2001).

 

Kakskeelsus ei ole inimesele looduse poolt kaasa antud, vaid on õppimise ja õpetamise tulemus. Teise keele omandamine on seotud täiendava koormusega inimese psüühikale, mis haarab kõiki psüühilisi omadusi: tundeid, võimeid, tahet, mälu (Juurak 2001).

 

Kahe või enama keele õppimine on hea, ent lapsele ka täiendavaks intellektuaalseks pingeks. Selle pinge kompenseerimiseks tuleb last psüühiliselt motiveerida. Laps vajab rohkem vanemate tähelepanu, toetamist ja individuaalset lähenemist. Mitte kõigile lastele ei ole selline pingutus jõukohane. Kui need tingimused on täitmata (laps ei saa piisavalt tähelepanu, on pinges ja pealesuruva stressi all), võib kampaania korras lapsest mittehooliv, üldine kakskeelestamine anda halbu vilju (Hint 2001).

 

Kui lapse kodus räägitakse kahte või kolme keelt, siis on parem, kui ema räägib järjekindlalt üht, isa teist ja vanaema kolmandat keelt. Laps seob keele vastavalt isikuga ning kasutab tema kõneldavat keelt, vahetades seda vastavalt isikule (Goebel & Glöckler 1998).

 

Mitte-eestlaste eesti keele õpetamine nõuab läbimõeldud programmi ja hoolsat ettevalmistust. Last ei tohi sundida, kui tema intellekt ei ole küllalt arenenud (Juurak 2001). Kaks keelt rikastab inimest, tal on kahe kultuuri võtmed, kuid andkem need neile, kes seda tõepoolest väärt on (Kirch 1988).

 

Kokkuvõtlikult võib öelda, et kakskeelsus perekonnas pole halb kuid see nõuab lisapingutusi nii lapselt kui vanematelt.

 

Merike Saaremägi,

Piilupesa lasteaia õpetaja

TPS-i diplomitöö

 

 

KASUTATUD KIRJANDUS

 

Goebel, W., Glöckler, M. (1998). Laps. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda.

Gopnik, A., Meltzoff, A., Kuhl, P. (2003). Kuidas beebid mõtlevad. Tallinn: Eesti Ekspressi

   kirjastus.

Hint, M. (2002). Keel on tõde on õige ja vale. Tartu: Ilmamaa.

Juurak, R. (2001). Kas Eesti Nokia tuleb Narvast? Õpetajate Leht 6, 6.

Karlep, K. (2003). Kõnearendus.Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Kirch, M. (1988). Rahvusprotsesside ja rahvussuhete arengu probleeme. Tallinn: EKP

   Kirjastuse trükikoda.

Rannut, Ü. (2002). Kuidas õpitakse keeli. Haridus 2.

Šin, S.(2001). Dbujažõtšnost dostoina ponimanija i uvaženija. Peremena 6.

Tereping, A.R.(1988). Kuulmispsühholoogia. Tallinn: Valgus 

Rubriigid: Lasteaiaelu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 kommentaari postitusele Kakskeelsus

  1. merliine kirjutab:

    Meie pere on kakskeelne (tegelikult kolme keelne – isa on sveitslane – sveitsisaksa, eesti ja saksa keel). Antud artikkel, diplomitöö teeb meele kurvaks, kölama jääb vaid kakskeelsuse halb möju. Meie poja on veidi üle aasta ja räägib möned sönad eesti keeles. Meie kogemus teiste kakskeeleste peredega ja laste rääkimis- ja keeleoskusega on sootuks positiivsem. Lapsed räägivad väga hästi mölemaid keeli, eristades ka ära, millal millist keelt kasutada. Mängides teiste lastega on omandanud ka kolmanda, neljanda keele. Olen nöus, et kakskeelsus on lapsele esialgu raske ja koormav, lapsed hakkavad ühe keelega lastega vörreldes palju hiljem rääkima, aga löpp tulemus on siiski parem, osatakse kahte, kolme keelt (ja väga hästi) ning edaspidine keelte öppimine on palju ladusam. Kindlasti vöib asineda erandeid, kuid üldsus näitab suuremat kasu kui kaju.

  2. Sulev Iva kirjutab:

    Mul on sama kogemus, mis Merliinel. Artikli sõnum teeb kurvaks. Siin on ilmselt lähtutud eelkõige neist ohtudest-hirmudest, mis on sündinud nõukogudeaegsel vene keele domineerimisel eesti keele üle. Meie perel on kakskeelsusest hoopis teine kogemus. Oleme abikaasaga mõlemad lastega päris algusest peale ainult üht keelt rääkinud – see on võru keel. Lasteaias (elame Tartus) ja ümberkaudsete lastega mängides on meie lapsed väga sujuvalt ja varakult, umbes kolmandal eluaastal, omandanud võru keele kõrvale ka eesti keele. Päris alguses, kolme-neljaselt on nad keeli natuke omavahel seganud küll, kuid kuna meie oleme järjekindlalt omal keelel püsinud ja eestikeelne ühiskond väljaspool kodu on ka stabiilne, siis on see keelte segamise periood (mis on iseenesest olnud väga loominguline ja tore jälgida, on ka päris palju nalja saanud) on kiiresti mööda läinud ja kaks keelt on lastel juba nelja-viieaastaselt oma täies selguses üksteisest eraldunud ja kummagagi pole mingeid probleeme. Ka järmised keeled, meie lastel on need koolis õpitavad inglise ja vene, tulevad lastel väga kergelt ja ladusalt ning nii lasteaias kui koolis on lastel läinud ja läheb ka praegu väga hästi. Nii et meie kogemused meie omakeelsest kodust ja kakskeelsetest lastest on küll ääretult positiivsed ja tõesti pole mingit märki sellest, et lastel oleks kahe keele pärast, mida võiks praeguseks vabalt pidada ka nende kaheks emakeeleks, olnud mingeid raske(ndava)id läbielamisi, suurt pinget või midagi muud negatiivset. Seepärast peame meie omaenda kogemuse põhjal küll kakskeelsust päris kindlasti väga heaks ja positiivseks, laste arengut soodustavaks ja neile elus kasuks tulevaks asjaks. Oma kogemusele lisaks ja kakskeelsusega seotud hirmude peletamiseks võin soovitada lehitseda ka järgmist head ja lihtsat kirjutist, mis on loodud lastevanematele toetuseks võru keele kodukeelena kasutamisel: http://www.wi.ee/img/picture/Broshuur.pdf

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

14 + 6 =
Please leave these two fields as-is: