Alusharidus on hariduse alus

Mida tähendab laps vanemale?
Kas lapsed on õnn või õnnetus, kink või karistus, raske koorem või hoopis privileeg? Need on küsimused, mida iga lapsevanem peaks enda jaoks lahti  mõtestama. Kas lapsed on perekonda oodatud või mitte, on nad planeeritud või planeerimata, tajuvad lasteaednikud iga päev. Taas on tegemist küsimustega, mis nõuavad lastevanematelt ja lasteasutuste töötajatelt sotsiaalset kompetentsust ja emotsionaalset intelligentsust. Need on ilusad sõnad, aga neil on ka tõsine sisu. Kogu inimese elu on valmisolekute jada sünnist surmani ning valmisolek lapse sünniks ning tema kasvatamiseks (kasvamisele kaasa aitamine), on selle jada üks olulisemaid osi. Lapsevanemale pole suuremat õnne, kui omada tervet last. Lasta lapsel vabalt kasvada, olla tema suunajaks inimeseks kujunemisel (J.J.Rousseau “Emile või kasvatusest”).

Kodu ja lasteaed
Vajalik on kodu ja lasteaia vaheline konstruktiivne koostöö. Mis on siis toimiva koostöö eelduseks? Esiteks huvi selle vastu, mida lasteaias üldse tehakse: mida, kui palju ja kuidas õpetatakse, õpitakse, kasvatatakse, mängitakse, luuakse, uuritakse, avastatakse. Ei saa ju öelda, et siit algab kodu ja siit algab lasteaed. Vajalik on koostöö (-võrgustik) kodu ja lasteaia vahel ja KOV saab seda koostööd mõnevõrra suunata, nõustada ja koordineerida. Mõlemaid osapooli ära kuulates. Sildu ehitades, mitte põletades.

Koolituse funktsioonidest
Kindlasti on oluline lastevanemate motiveerimine erinevate enesearengu ja enesehindamise koolituste suhtes. Hoolimata pikkadest tööpäevadest ja kaugetest tööpaikadest, tasub igal juhul koolitustel osalemiseks aega võtta. Juba teiste lastevanematega suhtlemine ja kogemuste vahetamine on vastastikku rikastav. Tekib äratundmise helge rõõm ehk sünergia-efekt. Me kõik teame, mida tähendab väsimus, tüdimus, stress või depressioon. Tekkinud sünergia tulemusena on võimalik näha seoseid ja sõltuvusi erinevate probleemide ja erinevate põhjuste vahel.  See ongi väärtus, mis ületab kaugelt lasteaiamaksuks makstava summa. Samas on väärtustekonflikt kõige destruktiivsem konflikt üldse (T. Gordon “Õpetajate kool”).

Elukestev vastutus lapse käekäigu eest

Vastutuse aste elus muutub. Laps ei tohi jääda lapsevanemast sõltuvaks – emotsionaalselt ja sotsiaalselt (J.J.Rousseau “Emile või kasvatusest”). Kuid lapse esimesed 6-7 eluaastat ja teismelise iga on väga olulised. Kuigi lasteaiatöötajad ja algklasside õpetajad on minu arvates imeinimesed sõna otseses mõttes, ei saa me kogu vastutust oma lapse eest nende õlgadele panna. Millesse või kellesse me investeerime? Millist hinda me selle eest maksame? Võib-olla mõtleme, et teeme kõik lapse heaks, aga välja tuleb nagu alati ehk lapse arengu arvelt. Lasteaias ja koolis on põhiprotsessiks ju lapse areng. Ma usun, et laps tajub , kas ta on üleliigne ja tülikas, kelle peab hommikul võimalikult kiiresti lasteaeda viima ja õhtul kiiresti magama panema. Või veidi teisiti öeldes – kes teatud tundideks tuleb toimetada lasteaiaks nimetatud panipaika. Lasteaia personal oleks väga huvitatud regulaarsest koostööst lapsevanema ja KOV-iga. Lasteaedade õpetajad ja õpetaja abid on alati valmis andma tagasisidet lapse arengu kohta, selle eelduseks on ainult regulaarne dialoog (analüüs, jälgimine, süntees, edasi-tagasi-sidestus). Meie ju vastutame, milliseks kujunevad meie laste hoiakud, väärtushinnangud, käitumisnormid, müüdid ja tabud. Selle põhjal kujuneb lapse maailmavaade ning identiteet ning südametunnistus kui “kategooriline imeparatiiv ehk Jumala hääl inimeses” (I. Kant “Terve mõistuse kriitika”; J.J.Rousseau “Emile või kasvatusest”). Koostöö (see ei tähenda ainult ühes ruumis koos olemist) kaudu on võimalik lapse arengut teadlikult juhtida (areng on kvaliteedi karakteristik; muutused aga kvantiteedi karakteristik). Hoopis raske või isegi võimatu on kedagi või midagi hiljem ümber kujundada. Tehkem senisest rohkem sisulist koostööd, sest lapsed on meie hindamatu vara. Õnnelikud on need lapsevanemad, kes ei üritagi hinnata hindamatut, muuta muudetamatut ning mõõta mõõdetamatut.

Millised on KOV-i rollid ja prioriteedid?
KOV-il peaks olema nõustav roll personali kvalifikatsiooni, teadmiste, oskuste ja kogemuste osas. Kõigepealt nõustamine, juhendamine, mentorlus. Teiseks – tunnustamine. Töötajate tunnustamine: töötatud aastate eest, tulemuste eest, inimeseks-teekaaslaseks olemise eest, õpetajate päeva puhul (aga mitte ainult). Motiveerimine: töötingimuste loomine eelkõige (aga ka terve sotsiaalse olustiku loomine). Koolituse korraldamine või koordineerimine. Ei saa mööda ka kontrollimisest. Kontrollimine ei ole mitte karistus, kontrollimine on dialoog, on teatud probleemidele (nende põhjustele ning põhjuste põhjustele – metatasand) tähelepanu juhtimine dokumentatsioonis, sisehindamises, arengukavades, tööplaanides.

Ootused kohalikule omavalitsusele
Kolme lasteaia baasil tehtud küsitluse andmetel on lasteaednike ootused alljärgnevad:
1) head töötingimused (remont, mööbel, infotehnoloogilised vahendid);
2)soovitakse kord aastas kohtuda vallavanema ja haridusnõunikuga, et fikseerida probleemid ja nende põhjused aasta lõikes;
3) tunnustamine (tööjuubelid, õpetajate päev);
4) tagasiside vallalt (ettepanekud, kriitika);
5)soovitakse, et valla haridusnõunik tutvuks lasteaia rühmade tööga konkreetselt (siis saab kõrgemal tasandil juba argumenteeritult kaasa rääkida);
6) õpetajatega võrdne palk;
7) kooliõpetajaga võrdne puhkus;
8) ühiskoolitused ja väljasõidu-seminarid;

Kokkuvõtteks: Lasteaed ei ole aiaga piiratud ala, vaid on kasvulava pidevalt arenevatele isiksustele.

Ramo Pener, MA pedagoogikas, kolme lapse isa

Rubriigid: Vahetame mõtteid. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

7 + 10 =
Please leave these two fields as-is: