Pokude teatrilembus

Teatri tegemine on inimestele igiomane juba ammustest aegadest.

Ka Poku Lasteaial on pikaajalised näitemängutraditsioonid. Näidendeid esitavad nii lapsed kui õpetajad. Aastaid on olnud traditsiooniks, et iga rühm esitab teatrikuul etenduse eakaaslastele ja emadepäeval vanematele. Õpetaja osalemine näidendites mõjub lastele positiivselt ja innustavalt.

Lisaks sellele toimuvad Ämbliku rühmas kuu tegevuskavaga seotud dramatiseeringud.

Lapsed saavad valida rollid,  õpetaja toetab, julgustab ja juhendab. Vabal ajal dramatiseerivad lapsed omal initsiatiivil meelsasti, see tõestab, et isetegemine meeldib lastele. Rühmas on erinevaid vahendeid: käpiknukud, sõrmenukud, lauateater, peakatted, sirm. Väga tänuväärsed on ostetud väikesed nukud ja lisadetailid muinasjuttude „Punamütsike“, „Kolm karu“, „Hunt ja seitse kitsetalle“ja „Kakuke“ dramatiseerimiseks, sest nad on vastupidavad ja neid omavahel kombineerides võib fantaasiale toetudes välja mõelda uusi lugusid. Dramatiseeringule eelneb muinasjuttude jutustamine, ettelugemine, filmide vaatamine.

Mida annavad dramatiseeringud ja näitemängudes osalemine lastele?

  • Areneb esinemisjulgus, teistega arvestamine.
  • Laieneb sõnavara, silmaring ja mälu. Laps tutvub kõnekäändude ja piltlike väljenditega.
  • Areneb empaatiatunne, rolli võttes elab laps läbi sama, mida tegelane näidendis.
  • Pakub võimalust võimetekohaselt esineda ja mõjub arengut soodustavalt.

Miks on dramatiseeringud minu arvates olulised?

  • Pakuvad koostöövõimalusi lastevanematega (kostüümide

õmblemine, publiku roll, huvitumine oma lapse arengust  ja   tegemistest)

  • Koostöö  kolleegidega (rühma meeskonna igakülgne  panus, muusikaõpetaja roll laulude õppimisel, liikumisõpetaja roll tantsude õppimisel)
  • Võimaldab arutleda lastega muinajuttude ja jutukeste sisu üle.
  • Suurepärane võimalus väärtuskasvatuseks. Muinasjuttudes väärtustatakse headust, töökust, abivalmidust, nutikust jne
  • Näidendi lavastamine on õpetajale omamoodi väljakutse . See on aeganõudev töö , looming, mis nõuab uusi ideid, et ennast mitte korrata. Kordaläinud lavastus, mis on kõikide osapoolte töö vili, teeb rõõmu nii lastele kui täiskasvanutele.

Aastal 2011- muinasjutt Pöial-Liisist

Vaatasime koos lastega arvutist filmi Pöial-Liisist. See meeldis lastele väga ja nad arvasid , et me võiksime seda lugu mängida. Lugesin lastele ka H. Chr. Anderseni muinasjuttu Pöial-Liisist. Lapsed hakkasid ise rolle jagama. See eeldab kaaslaste  tundmist. Rühma parimat lauljat soovisid kõik näha Pöial-Liisi rollis. Järgnes töömahukas teksti kohandamine, laulude otsimine, rollide jaotamine. Rühma iga laps sai võimetekohase rolli,  kedagi ei jäetud kõrvale. Järgneb harjutamine. Kostüümide hankimisel on suur roll vanematel, laulude ja tantsude õppimine toimub muusikatundides. Teinekord tulevad  alles töö käigus head mõtted, midagi muudetakse või lisatakse. Kogu näidendi valmimise protsess on töömahukas, aeganõudev ja annab tunnistust õpetaja leidlikusest ja käteosavusest. Lapsed on väga motiveeritud. Tulemust on näha märtsis.

Kindlasti õpivad lapsed töö käigus üksteist paremini tundma ja hoidma, arvestama kaaslastega. See muinajutt õpetab hoolivust ja abivalmidust. Võidab headus ja armastus.

Lasteaed Poku vanemõpetaja

Marje Kask

Rubriigid: Lasteaiaelu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

10 + 15 =
Please leave these two fields as-is: