Päev lasteaias

MUUDETUD_SDC10657Astun 6.30 uksest välja ja jõuan 6.45-le  bussile. Kell 7.00 olen juba lasteaias.Tuulutan toa, otsin välja lastelauludega plaadi.

Kuulen hääli esikus. Oi,Markus on juba kohal. Teretan tema isa kättpidi ja mainin, et väike Markus meisterdas ise eile pulganuku ja tegi kolmele sõbrale näitenängu. Sõbrad istusid vaikselt ja viisakalt nagu mikihiired ja vaatasid huviga. Isa on selle  üle väga rõõmus.Lehvitame isale ja lähme rühmatuppa.

Markus näitab oma helikopterit, mis patareiga töötab ja põriseb.

Tuleb 6.a.  Stiina. Ka tema vaatab kopteri üle ja kiidab, et see on nagu päris kohe.

Hakkame Stiinaga paadikest voltima. Tuleb väike Liine, kes tahab ka paati voltida.Ütlen Liinele, et temaga peame küll palju suurema paberi võtma, sest väikestel on raske tillukest paadikest voltida.

Kõik, kes on oma paadi valmis saanud, lähevad tahatuppa Liine ja Markuse etendust vaatama, istuvad korralikult toolidel. Markus palub mobiiltelefonid välja lülitada ja teatab etenduse pealkirja.Ta alustab kohe Liinega  tantsu, mida on Meero-muusikus õppinud.

Tantsijad kummardavad, lähevad sirmi taha jätkavad käpik-ja näpunukkudega.

On hea ja rahulik, paar last voldivad paate.Tuleb naaberrühma õpeaja ja küsib, kas mul on näidistund ette valmistatud ja mida tema võiks oma lahtises tunnis teha, et nii endal kui lastel oleks huvitav. Pakun paar ideed, kuid samas hakkab tal omal mõte liikuma ja ta otsustab valida oma idee.

Paar väikest last oma luba küsimata guassvärvid võtnud ja kunstipesa laud on juba ligamärg. Sten teatab, et  Gunnar olevat mopii wc-potti kastnud. Kiirustan vannituppa, põrand on märg. See on vaja kohe ära kuivatada, et keegi ei libiseks ega kukuks. Martha on võtnud kätekuivatuspabeit ja kunstipesa laua ära kuivatanud.Aitäh Marthale. Ta on suunanud ka väikesi guassvärve koristama. Panen tähele, et Marhta on võtnud kastekannu ja kastab juba lilli. Tubli ja abivalmis tüdruk. Ta märkab kõike ja tuleb alati appi. Mida ma Marthata peale hakkaksin?

Tuleb Ester oma emaga. Ema palub kirja panna, et Ester homme ei tule. Rigobeti ema ütleb, et poiss peab 15.30 õueriietes olema. Nad lähevad eelkooli.

Tervitan Alexi, Siimu,  Martha ja Helduri ema. Kuulen nuttu rühmatoast. Markus kurdab, et Liine  lõi.Ja Liine  kurdab, et Markus  ütles seda ja seda ja seda. Kaklejad lepivad ära.Taavil on kaasas legolaev ja kõik kogunevad Taavi ümber. Taas õnnistatud vaikus.

Panen kohvi käima. Emakeele  töölehed ja tähed  on juba  riiuli peal  valmis. Martha teatab, et Gunnar ajas  töölehtede  peale vett. Lähen vaatama, vett on ka põrandal, libisen ja kukun. Ai, kuidas käsi valutab, kuid pole hullu, küll läheb üle. Otsustan, et  täna töölehti ei täidagi, teeme Karu aabitsa jutu järgi lavastuse. Ajan end püsti ja küsin Gunnarilt, miks ta ilma küsimata vett tassis. “Ma tahtsin veemängu mängida.“ Selgitan poisile, et ma ei luba lastel ise vett kanda. Oleksin talle nagunii veemängu lubanud, kuid ta ju ei küsinud. Samas tuleb mõte, et veemängud oleksin võinud kohe hommikul lauale panna. Gunnar oleks siis vee tassimata jätnud ja  poleks igavusest rumalusi teinud.Tal on vaja eraldi lapsehoidjat .Tema ei küsi kunagi midagi, enne teeb, siis on näha, kuidas tema  tegemised sujuvad. Nüüd pole enam aega, tuleb hakata laudu koristama. Keegi on jätnud oma puzzle lauale laiali.Varsti tuleb õpetaja abi ja hakkab lauda katma, siis tuleb kõik lauad vabastada. Küsin Epult, kas ta oskab seda puzzlet kokku panna.“Ei oska.“vastab tüdruk. Ka Sten ei oska. Samas teatab vene poss Mark selges eesti keeles: “Aga mina oskan.“ Olen ülevas meeleolus. Mark on hakanud eesti keeles rääkima! Lõpuks ometi!

Ja ta on laste poolt omaks võetud.Mark on paljude lemmik.

 „Hommikuring!“teatan lastele ja tilistan kellukest. See tähendab, et kõik korjavad oma mängud kokku ja kogunevad vaibale.

Alustan sellega, et küsin mis päev on, mis kuu ja mis kuupäev. Palun Siimul kokku lugeda, mitu poissi kohal on.Martha loeb tüdrukud kokku. Siis on vaja poisid ja tüdrukud kokku liita. Appi, 21 last on kohal! Siis on selge, miks mul on täna vaja nii palju silmi ja kõrvu. Räägin lastele, kui toimekas hommik meil on olnud, millega keegi hakkama sai: kes voltis paati, kes ujutas moppi. Räägime asjad selgeks, kuidas üks tubli laps käituma peaks. Iga laps saab sõna.Räägime üle rühma reeglid. Lõpuks laulame koos laulu “Suured koerad,väiksed koerad“ ja läheme käsi pesema.Laulan silmapesulaulu, paar last laulavad kaasa. Söögiaeg. Dagmar kiigub tooliga, Markus  teeb tibudele saiatükikesi. Kus su tibud siis on?“ küsin poisilt. Markus naeratab ujedalt ja sööb saiatükid ära.Ütlen Dagmarile, et ta on ju väga hea tool, see saab paigal ka püsida. Ja saabki.

Peale sööki voldime jälle paadikesi. Sel ajal jõuab Liine  lüüa oma sõpra teist korda, Mirjam on roninud riiuli otsa. Kutsun tüdruku riiulilt alla, küsin Liinelt, miks ta oma kallist sõpra lõi. Pakun Liinele mängimiseks memoriini. Talle meeldib väga leida paare, eriti rõõmus on ta siis, kui saab hobustega paari.Liine  on südamlik tüdruk.Ta teab, millised paarispildid mulle meeldivad. Kui ma leian rebaste paari, ütleb Liine naeratades : „Sa said oma lemmikud.“

Kutsun lapsed tahatuppa.Loen karu aabitsast juttu. Küsin, milline häälik kordus jutus kõige rohkem.Häälime ja kordame teksti üle. Siis asume juttu lavastama. Julgemad pakuvad end Mõmmiks või karu emaks.Triin ütleb   väiksematele teksti  ette. Suuremad joonistavad endale viltpliiatsiga sõrme peale Mõmmi või karu ema ja asuvad paarikaupa omatehtud näpunukkudega juttu lavastama. Läheme eestuppa laua taha. Kõige vanemad kirjutavad  paberilt maha: Mõmmi, ema, kool, suur poiss. Keskmised kirjutavad M-tähed ritta, nooremad värvivad korralikult M-tähe üle.

Vaatame mängunurgad üle. Korrastame toa ja hakkkame õue sättima.Rüüpan oma jahtunud kohvi ära ja kiirustan esikusse.Mõni laps vajab abi riietumisel, enamus tahab ja suudab ise end riidesse panna.

Oleme väljas esimesed. Mikk kiirustab kuurist autot võtma ja kukub. Oi-oi, sõrm jookseb verd.Otsin oma suurtest taskutest puhastusvahendid, vati ja plaastrid.Võtan Miku sülle ja laulan talle:

“Elas kord üks plika,

kel nimeks Josefiine,

Joosef-Joosef,Joosef-Josefiine.

Ainukene asi, jah ainus kallis asi

 oli temal õmblusmasin,

õmblus-õmblus õmblusmasin.

 

Mikk naeratab juba, vupsab mu sülest maha ja läheb mängima.

Kristel on liivalastis poe avanud ja hüüab:“Õpetaja, meil on MC Donalds.Palun tule ostma.

Ütlen:“palun üks hamburger.“

Kristel küsib spontaanselt: “Kas üks külm õlu ka?“

Suur naer tükib peale. Õllest ma siiski loobun ja koban taskutes paberit ja pliiatsit otsides.Leiangi väikese märkmiku ja pliiatsi.Laste naljakad ütlemised tuleb üles märkida.Vanemad on nii õnnelikud kui need laste kooli minnes köidetult kaasa saavad.

Iris leiab liivakastis kaevates suure  puujuurika. “See on maailma juurikas!“teatab ta tähtsalt.

Ka see tuleb üles märkida.

Sirgrid kilkab: “Õpetaja,ma õppisin kiikuma!“

Oi, milline rõõm, et sain selle uue oskuse õppimise juures olla .Eile õhtul ta seda veel ei osanud.

Vaja üles märkida, millal Sidrid kiikuma õppis.

Tüdruk on ise nii rõõmus ja teatab kõigile, kes seda kuulda tahavad: “Ma õppisin kiikuma!“

 Kõik on leidnud sobiva tegevuse. Tuleb alt-rühma Hille ja küsib muinasjuttu. Ütlen  Hillele, et muinasjutt on alles kõrgel vahtra otsas ja ma pean ootama, millal ta allpoole tuleb. Alt-rühma Martin  teatab, nägi,kuidas muinasjutt juba allapoole tuli ja nüüd istub jutt minu taskus.Pistan käe taskusse. Ongi taskus. Räägin muinajutu väikesest lusikaeidekesest, kes tahtis endale väikest majakest, et ta ei peaks elama tammepuu all katkises siirupikannus. Minu ümber koguneb veel lapsi. No on ikka jutumaiad!Suu väsib ära jutustamisest ja lähen vaatama, mida teevad Markus, Alex ja Sten. Poisid on ehitanud kõrge lossi ja igast nurgast on näha läbikäik. Anni on pannud 2 suurt labidat liiva sisse püsti ja nende peal on plekkkandik koos liivakoogiga.Andekad lapsed. Nupp neil ikka nokib.

6 poissi ajavad üksteist kisades taga. Kutsun  nad kaugushüppeid tegema. Poisid kihutavad kohe rivisse. Sport on ikka veel au sees.

Hüüan: „Esimesena hüppab Ronald.Ta läheb suurele ringile.“ Ronald jookseb ümber varikatuse ja tuleb siis hüppele.

„Järgmisena hüppab Siim!Sa läksid juhtima!“teatan poisile. Siim tõstab käed üles ja hüüab: “Juhuu!“

Hüppajate rivi pikeneb.Vaatan kella. Kohe on aeg hakata liivakastiasju koristama.

Annan lastele teada, et see on viimane hüpe .Üks pisike tüdruk piiksatab:“Aga mina pole veel hüpanud!“ Lasen Mettel ära hüpata ja me asume liivakasti koristama.Taavi küsib, kas ta võib koos Alexiga  tuppaminejate rivi ees olla.Luban, kui nad viivad asjad kuuri ja panevad ka liivakastile  katte peale.Tublid poisid. Kõik saab tehtud ja lapsed kogunevad Taavi ja Alexi järele.

Lõunasöök.Teatan lastele: “Kõik, kes söövad peedisalati ära, saavad tervisehaldja käest pärli.

Kõige tublimad saavad pärli kätte ja paevad need seinal rippuvatesse pärlikottidesse. Katil on kõige rohkem pärle. Alex on tubli poiss, temal on ka palju pärle. Eriti headusehaldjalt saadud kingitusi. Alex aitab noorematel koristada.

Magamistoas on rahulik unenohin. Nüüd on aega päevikut täita, stendile luuletust otsida ja teha kõike, mida pole jõudnud teha.

Peale magamist teevad paar last teatrit, paar tüdrukut tahavad balletti harjutada. Stiina  käib balletitunnis ja näitab Mariale ette, mida ta juurde on õppinud.

Mikk on kaotanud kinga ja käib juba tükk aega ühe kingaga. Teatan lastele, et preemia saab see, kes Miku kinga üles  leiab. Piilutakse voodi alla, riiuli alla,vaadatakse esikusse. Kinga lihtsalt ei ole.

„Miku king lendas lõunamaale!“ arvab Triin.

Kui õpetaja  abi hakkab voodeid üles tegema, leiab ta Miku kinga teki alt. Mikk naerab ja imestab, et kas ta king jäi uniseks ja puges voodisse.

Liine ja Epp kaklevad „Lote“ raamatu pärast. Asi lõpeb sellega, et üks pilt rebitakse katki. Mõlemad nutavad, ilusast pildist on kahju. Pean neid lohutama  ja lepitama.

„Tooge see raamat raamatuparandusse.“hüüab Alex.“Küll ma  selle ära parandan. Ise nägin, kuidas isa ühe vana raamatu ära parandas.“

Alex palub kleeplinti ja kääre, parandab raamatu ära, lapsed  kiidavad poissi.

Poiss õhetab heameelest.

Sööme õhtuoote ära  ja läheme välja.

„Õpetaja, kas võin liivakasti lahti teha?“ küsib Anni.

„Tee jah lahti!“ hüüan tüdrukule ja lähen õuemänguasju tooma.

Poisid asuvad kohe kaevama ja ehitama.Tüdrukutel on peagi valmis hulk kooke, mis pihlakate ja tammetõrudega kaunistatud.

„Õpetaja, kas sa tahad tulla kooke ostma?“ küsib Anni. “Rahadeks on teelehed.“

Kurdan, et koogid on kallid ja peaksin minema teise poodi.

Sten hüüab: “Minu poes maksab kook ainult üks ja kaks eurot.“

Ka Anni alandab hinda ja nüüd pean ma kahe poe vahet käima ja kooke ostma. Rahad kogutakse tühja liivaämbrisse.

Tuleb Alexi ema ja ütleb: “Paistab, et  minu poeg on nii suures tööhoos, et ta ei märkagi mind. Alex, kas koju ka läheme?“

„Varsti, emme.“ tuleb vastuseks.

Sten loeb raha kokku ja rõõmustab: “Juba kaksteist eurot.“

Ja mina mõtlen:  see on matemaatika.

Anni räägib omaette: “Mina olen poemüüja ja boss ka. See on minu pood.“

Ehitajad, pagarid, kondiitrid, müüjad, firmajuhid-see on karjääriõpe.

Koogid on kenasti vormitud ja  kaunistatud-see on kunstiõpetus.

Me õpime seda kõike õues-see on õuesõpe.

Mõtlen, et meil on ikka tõeliselt tore töö. Kohati väsitav ja pingeline, kuid selles töös on omajagu rõõmu, väljakutset, vaheldust ja palju võimalusi eneseteostuseks.

Päev hakkab lõppema. Liivakastid pannakse kinni, korvid mänguasjadega viiakse kuuri.

Anni ema otsib oma last. Kus on Anni? Ta oli alles hetk tagasi kuuris ja pani mänguasju riiulile. Kostab mingi krõbin. Nii-nii, keegi varjab end kuuris pingi all. Oh, siin meie Anni ongi!

„Anni, kas sa tahtsid lasteaeda ööseks jääda?“küsib ema.“Siis oleksid hommikul esimene.“

„Ei, peitust mängisin.“ naerab tüdruk. “Sa ei näinud mind.“

Anni läheb emaga värava poole ja lehvitab. Korjan oma asjad kokku ja sean end  minekule.

Tore päev oli.

 

Ülle Tõnumaa

Rubriigid: Lasteaiaelu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

3 + 3 =
Please leave these two fields as-is: