Kunst ei ole kunsti teha, kunst on kunstis kunsti näha

ea2c160ba58265fd2e9a249157c56e9d (Large)Igal õpetajal on oma pedagoogiline isikupära, oma nõrkuste ja tugevustega, ning väga oluline on aeg-ajalt seda endale meelde tuletada. Tähtis on teada, mida õpetajana oma rühmas saavutada tahad ja siinkohal ei pea ma silmas õppekavast tulenevaid kuu- või päevaplaanidesse seatud eesmärke. Tahan rääkida hoopis sellest miskist, mida iga õpetaja kannab tahtlikult või tahtmatult edasi oma olemusega.

Mina olen kunsti-inimene, kui nii võib öelda. Ja see minu miski, mida tahan jagada, on vabadus unistada ja fantaseerida, vabadus mõelda ja saada maailma-asjadest aru just nii, nagu iga laps neist asjadest aru saab. Tundub üsna loogiline ja tore mõte, kuid kuidas seda teha.

8641350367ad2b9f4c790cabfc3763a7 (Large)Üks lihtsamaid viise selleks on läbi kunsti. Tsiteerin Vikipeediast: „Kunst on tekkinud koos inimühiskonnaga juba kiviajal. Kuna kunsti kaudu on inimene õppinud tundma elu ja iseennast, väljendama oma tõekspidamisi, elamusi ja suhtumist maailma, on eri ajastute või eri ühiskondade kunstis erinevusi.“ Ka iga lapse kunstitöö on teistest täiesti erinev, kui anda lapsele vabadus, sest nende (elu)kogemus etteantud teemaga on erinev või puudub see üldse.

20160527_074714 (Large)Kevadel oli minu ja minu rühma meeskonna korraldada ülemajaline ühisüritus lastele. Juba sügisel teadsin, et tahan maalida. Ma ei teadnud veel mida, kuidas või kuhu, kuid idee hakkas küpsema. Kevadeks jõudsime õppejuhiga ühisele meelele, et midagi võiks tekkida lasteaia seinu kaunistama. Mis ja kuidas jäi ikka lahtiseks. Teadmine, et ürituse lõppresultaat on näitus, seab üldjuhul ju inimesele suuremal või vähemal määral pinget – „ilus peab olema“! Aga kas peab? Ja mis on ilus? Tundsin muret. Muret, mida teised arvavad. Mida arvavad lapsevanemad, kui lapsed saavad ülesandeks „mäkerdada“? Mida arvavad õpetajad, kui annan neile vabad käed – ei tee midagi ette?

000b87a207c2e61cc838b455019127a1 (Large)Kas juhtkond jääb rahule, kui seinu hakkavad kaunistama rebitud äärtega kangaribad, raamideks vanad oksarondid? Ma ei muretsenud laste pärast –  teadsin, et neile meeldib, kõik mida nad teevad. Nad naudivad protsessi ning tunnevad uhkust lõpptulemuse üle. Aga täiskasvanud, kas nendega on sama lihtne?

Ahh, mis seal ikka, andsin juhtnöörid rühmadele kätte, sõnades julgustavalt: „Võtke vabalt!“, ise olles ikka veel murest pinges…

20160527_074758 (Large)Ürituse kandvaks nimeks sai „Kunst ei ole kunsti teha, kunst on kunstis kunsti näha“ ning jagan nüüd järgnevalt töö ja ülesannete käiku:

  1. Palusin rühmadel mai kuu teiseks nädalaks kõik kolm kunstitegevust meie ürituse jaoks planeerida ning võimalusel lõimida neid tegevusi ka teiste valdkondadega (N: matemaatika – puuroika sisse löödavate naelte loendamine; Mina ja keskkond – kanga maalimine pihustitega, mis juhtub kangaga; jne)
  2. Palusin tuua igal rühmal vanu kuivanud guaššvärve, mida „üles sulatada“ ja pihusteid. Ühtlasi tuli igal rühmal käia lastega metsa alt otsimas puuoksi või –roikaid pildiraamideks.
  3. Mõõtsin valgest kangast ühelaiused ribad, „sulatasin“ värvid ning segasin need veega, et oleks hea pritsida.
  4. Esimesel päeval, pritsis iga rühm oma kanga värvidega – täpselt nii nagu keegi soovis. Tegime seda õues, kangad pesulõksudega aia külge riputatud. Lasteaias oleks justkui pesupäev olnud. Lapsed olid õhinas, õpetajad rõõmsate nägudega ning kõik tundsid tegevusest põnevust. Eriti poisid, kes said pihustitest täpsuslaskmist harjutada.
  5. Teisel päeval kaunistati oma kangad lillemustritega. Nüüd läks eriti põnevaks, sest iga rühma töö tuli teistest täiesti erinev. Kasutati nii kangale maalimist, sõrme- ja kartulitrükki, lillešabloone kui palju muud.
  6. Kolmandal päeval kinnitati kangad kahe puuoksa vahele, anti oma tööle veel viimane lihv ning kunstiliselt kaunistatud kangajupid riputati lasteaia koridori seinale rippuma.

Sai see alles vahva näitus. Siiralt vahva. Mitte selline „klassikaliselt ilus“, vaid selline.. vahva… ja rõõmus… ja isetegemise lustist pakatav näitus! Ning mis kõige põnevam – kuigi igale rühmale sai täpselt sama ülesanne, samade materjalidega, siis iga töö säilitas ikkagi omanäolisuse.

Mida siis tähendab „Kunst ei ole kunsti teha, kunst on kunstis kunsti näha“? Kindlasti tähendabki see oskust lasta end vabaks, fantaseerida, sulgeda hetkeks silmad ning mõelda, mida tahetakse oma teosega edasi anda. Võib-olla tähendab see vahel ka lihtsalt naudingut tunnetada materjale, töövahendeid,  mitte midagi ütlemata? Aga võib-olla tähendab see oskust nautida protsessi, lihtsalt teha? Ja ehk on kunsti tegemises tähtsaim hoopis tunda rõõmu keskkonnast, kus seda teha, ja inimestest, kellega seda teha?

Olen veendunud, et meie kevadine õues kunsti tegemise ühisüritus hõlmas kindlasti seda kõike. Seda eelkõige tänu tervele lastaia perele, kes andsid värvidele vabaduse ettearvamatuid mustreid moodustades vanadesse voodilinadesse sulanduda. Nii tekkisid isemoodi kunstiteosed, mille üle tunnevad uhkust ja rõõmu nii meie maja suured kui väikesed.

 

Keila Rukkilille lasteaia Sajajalgsete rühma õpetaja Triin Tiits

Pildid teinud Astrid Allikas, Ande Veermets, Triin Tiits

 

Rubriigid: Lahendusi otsides. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>

8 + 10 =
Please leave these two fields as-is: