Krõllid Aimla metsas

Krõll 1Laps õpib loodust tundma siis, kui meie, täiskasvanud, loome talle tingimused, kus ta leiab endale sobiva tegevuse, saab uurida, avastada ja läbi mängida. Krõlli Lasteaed Viljandimaal on alates 2006 aastast kodukoha looduse tundmaõppimiseks võtnud kasutusele õuesõppe metoodika. Sellel alal on meid kõikidel aastatel toetanud  KIK (Keskkonnainvesteeringute Keskus). Läbi aastate on meie õpetajad võimalikult palju oma tegevusi läbi viinud õues ning toimuvad ka planeeritud õuesõppenädalad. Kogu õppeprotsess ja -tegevused toimuvad läbi keskkonna ja looduskasvatuse. Krõll 2 [1280x768]Tegevuste läbiviimiseks kasutavad õpetajad erinevaid loodusteemalisi teemamappe, kuhu on kogutud materjali meie taimede, elutsevate loomade, lindude kohta ning rahvapärimusi, jutte, loodusobjektide ja aastaaegade kohta.
Talv on imeilus ja põnev aastaaeg. Siis on võimalik talvises looduses avastada ning õppida tundma metsaelanike tegevusjälgi ja tutvuda metsloomade lisasöötmise põhimõtetega.  Ühesk selliseks toredaks kohaks on RMK Aimla looduskeskus.
Ühel kaunil talvehommikul asuski buss koos Krõllipere mõmmide ja sipsikutega Viljandi linnast Aimla looduskeskuse poole teele. Sealt leidsime eest lahke pererahva. Ei olnud siis enam pikka juttu midagi ja juhatati metsarajale. Enne veel sai iga laps endale uue perekonnanime: matkale asusid juba metssiga Mihkel ja arvukalt muid metsaelanikke  alates rebasest kuni ilveseni välja. Tervituseks olid kitsed meile kenad jäljeread imetlemiseks lumele jätnud. Neid uuriti kohe kauem. Kust küll on nad tulnud ja kuhu läinud?

Rajaleidja Mihkel kõige ees, meie põrsakarjana riburada järel, liikusime üle välja metsa suunas.  Lumes teed rajada oli vahva, veel lahedam aga vahetevahel hetkeks pehmesse hange  pikali visata! Ilmataat saatis päiksegi seda nalja piiluma. Sumpamine oli päris väsitav ja pani mõtlema, et  kuidas ikkagi  metsloomad lumega toime tulevad. Nemad veedavad ju kogu talve metsas, nii tuisu kui pakasega. Raske on, aga hakkama peab saama. Metskitsed näiteks söövad pajuoksi ja külastavad toidukohti, kuhu metsamehed panevad neile toiduks heina, silo, viljajääke ja muud mokapärast. Üht sellist toidumaja uudistasime meiegi. Ja leidsime seekord  ka teistlaadi tegutsemisjälgi: olid teised huvitaval kombel suisa šokolaadikommide või pätsikeste moodi. Need märgid olid maha jätnud jänesed, kitsed ja metssead.
Ees seisid veel matk kuusehiiglaste vahele, kes reisumeestele nii mõnigi kord nalja pärast värskendava lahmaka lund krae vahele kukutasid. Onu Mihkel avaldas seepeale lootust, et puudelt veelgi lund alla pudeneb, sest lumi on raske kanda ja paneb oksi ja puid murduma. Üks nugis oli ka teinud oma kiire minemise üle lume.

Märkamatult jõudsimegi lõkkeplatsile, kus ootas meid aurav vaarikavarretee ning oligi aeg välja otsida kaasavõetud viinerid ja neid küpsetama asuda. Loomulikult maitses kõik suurepäraselt.
Edasi ootas meid hubane loodusmajake, kus lapsed said näha filmi meie metsaasukatest  ning mõistatada, millised jäljed keegi loomadest maha jättis. Joonistamist ja värvimist jagus tükiks ajaks. Mälestuspildid talvisest loodusest on tänaseni jutuaineks ja tekitavad palju elevust.
Me täname Aimla töökat seltskonda sellise toreda ja vahva üritusese eest. Kutsume kõiki üles vaatama väga tähelepanelikult end ümbritsevat keskkonda ja mõtlema, mida saaksime ära teha ise ja ka koos oma perega, et tunda ja hoida meie suurimat rikkust – loodust. Meie endi suhtumine loodusesse on oluliseks eeskujuks meie järglastele.

Viljandi  lasteaia Krõll õpetaja Ane  Purgas

Rubriigid: Lasteaiaelu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

11 + 14 =
Please leave these two fields as-is: