Laste kohanemine lasteaiaga

Emale, kes on kaua lasteaiakohta oodanud, on see päev rõõmupäev, kui talle teatatakse, et avaneb võimalus laps lasteaeda panna. Kohe on aga uus mure platsis – kuidas laps lasteaia, teiste laste ja õpetajatega harjub …

Lasteaednikud on vaielnud selle üle, kuidas on parem last lasteaiaga harjutada. Ühed arvavad, et lapsel on kergem kohaneda, kui esialgu käia mõne tunni kaupa koos ema – isaga lasteaias mängimas ja hiljem, kui laps on kohanenud, jätta ta üksi. Teised ei pea vanema kohalolekut  vajalikuks, leides, et siis laps arvabki lasteaia sellise koha olevat, kus emaga koos mängimas käiakse ja hiljem on üksi jätmine stressirohkem. Ega lasteaiaõpetajalegi pole uute lastega alustamine kerge.

Kui alustasin 1,5 aastat tagasi järjekordse sõimerühmaga, oli minulgi väike kõhedus sees – kuidas läheb?

Meie lasteaias on lapsevanemal juba esimesel külaskäigul võimalus vestelda lasteaia direktoriga, tutvuda lasteaia nõudmiste ja kodukorraga. Hea oli ka see, et sel õppeaastal moodustati kaks sõimerühma, seega oli vanematel võimalus valida, kuhu rühma laps panna. Nii sattusid meie rühma lapsed, kelle vanemad õed – vennad siin juba käinud on. Need lapsed olid juba eelmisel aastal õdedel – vendadel järgi käies võinud nina rühma ukse vahelt sisse pista ja õpetajatega sinasõbraks saada. Seega olime meie – õpetajad ja lapsevanemad juba eelnevalt tuttavad.

Lastel oli võimalus käia ka lasteaia õuel koos emaga mängimas, tutvumas teiste laste ja õpetajatega.

Esimesel kevadisel koosolekul  saime lähemalt tuttavaks kõigi lastevanematega. Tutvustasime rühmaruume, mänguasju, rühma elu-olu ja päevakorda. Soovitasime vanematel juba kodus lapsi lasteaia päevakavaga harjutada. Kuulasime ära lastevanemate mured ja kartused, lohutasime neid ja andsime lugeda erialast kirjandust lasteaiaga kohanemise kohta. Panime südamele, et kõige tähtsam on vanemate endi positiivne suhtumine lasteaeda. Rõhutasime, et lasteaiaga harjumiseks on vaja võtta aega, lapse päev peab algama rahulikult ja kiirustamata.

Esimestel päevadel tulid lapsed lasteaeda ainult mõneks tunniks hommikupoolikul, koos ema või isaga. Pean seda vajalikuks, sest leian, et kõige suurem hirmu tekitaja 2aastasele lapsele on tema üksi  jätmine võõrasse majja, võõraste tädidega, võõraste nõudmistega. Laps vajab kaitstuse ja turvatunnet, nagu me kõik.

Samas on see lapsevanemale hea võimalus rühma elu-oluga tutvuda. Mitmed vanemad on tunnistanud, et kartsid  – äkki nende laps pole nõus teiste lastega koos mängima ja mänguasju jagama. Paraku, neil polnud selleks lihtsalt võimalust olnud. Samuti näevad vanemad, kui kergesti võivad rühmas, kus on koos palju lapsi, tekkida lastevahelised konfliktid. Selline kõrvaltvaatamine on mõnelgi vanemal aidanud mõista õpetaja tööd ja aru saada, et lasteaias peab õpetaja suutma jagada oma tähelepanu ja hoolitsust paljude laste vahel.

Mõne päeva pärast, kui laps juba rahulikult tegutses ja ei pööranud enam erilist tähelepanu ema juureolekule, soovitasin jätta lapse mõneks ajaks üksi. Nõudsin, et vanemad ei lahkuks salaja ja tuleksid tagasi lubatud ajal.

Mõni laps harjub väga kiiresti ilma vanemateta olema, mõnel läheb kauem. Tihti on nii, et laps mängib esimestel päevadel rahulikult, siis aga keeldub lasteaeda tulemast. Sel juhul tuleb vanemaid veenda, et nad jätkaksid järjepidevalt lasteaias käimist. Kui lapsed olid juba mõne nädala lasteaias käinud, alustasime harjutamist söömise ja magamisega. Esimesed magamispäevad kujunesid meil küll nutusteks. Alati on lapsi, kellele on magamine võõras kohas vastumeelne, mõni laps ei olnud kodus harjunudki lõunauinakut tegema. Et voodisse minek poleks vastumeelne tegevus, püüdsime muuta selle võimalikult rahulikuks ja huvitavaks. Uurisime koos voodit ja loomakesi padjapüürimustril ja leidsime teki alt piilumas, oi üllatust, kodust pärit kaisulooma.

Meie rühmas aitas lapsi magama panna tore Karu-Mõmmi, kes laulis lastele, õpetaja häälega muidugi, unelaulu. Kadus jutt ja nutt ning lapsed rahunesid. Laul sai nii selgeks, et mõne nädala pärast võis kuulda, et lapsed, kel Une-Mati veel silmi polnud sulgenud, vaikselt voodis kaasa ümisesid. Mõned nädalad, siis väsisid laulmisest nii Mõmmi kui ka õpetaja ning Mõmmi puges koopasse talveunne, millest lapsed ta kevadel jälle üles  pidid äratama. Lapsed harjusid vaikselt voodisse minema ja üles tõusma ning  manitsesid üksteist: “Kuss, Mõmmi tudub.”

Sel aastal on Mõmmi meile laulmisest loobunud, nüüd saadab meie laste und vaikne beebimuusika.

See tore Karu-Mõmmi on aidanud õpetajat ka paljudel muudel juhtudel: käis vaatamas, kuidas pudrukausid tühjenesid, kuidas riietumine sujus, kiitis laste kunstitöid, manitses lapsi vaiksemalt mängima ja oli kurb kui keegi teisele liiga tegi. Tublimad said Karu – Mõmmilt pika karvase pai.

Laste kiirele kohanemisele aitasid kaasa ka vestlused lastevanematega. Olen alati rõhutanud, et just ema-isa positiivne suhtumine lasteaiasse aitab palju valutule kohanemisele kaasa. Vaikne hommikune äratus, rahulik riietumine, käsikäes lasteaeda minek ja kojutulek, lasteaiamuljetest vestlemine, lühike lasteaiapäev – see kõik oleks ju ideaalne, kuid kahjuks veel erandlik.

Arenguvestlustel on selgunud, et nii mõnigi vanem tundis hirmu selle ees, kuidas laps lasteaiaga harjub ja olid meeldivalt üllatunud, et kõik nii kergesti sujus.

Tean, et nii mõnigi lasteaiaõpetaja ja ka lapsevanem vaidleks minule vastu ja ei pea vajalikuks, et lapsed mõne tunni kaupa, koos vanematega lasteaiaga harjutamas käivad. Selline on minu kogemus, mis näitas, et  lasteaiaga harjutamine peab olema järk-järguline. Rahul oleme meie –  õpetajad, lapsevanemad ja mis kõige tähtsam, ka lapsed.

Aime Lints

Tartu Poku lasteaia vanemõpetaja