16. detsembril kutsus Tartu Emajõe Kool Tartu Maarjamõisa Lasteaia meelepuudega laste rühmi vaatama etendust „Piip ja Tuut piparköögis“. Olin kuulnud neist küll ainult head, aga oma silmaga näinud polnud. Antud rühmades on lapsed vanuses 2-7, seega väljakutse oli suur. Kas sealt leiab igale vanusele midagi, kas vaegnägijad saavad teatrielamuse, kas kõik lapsed suudavad kaasa elada ja töötada tund aega järjest (lasteaia etendused on ju lühemad) jne-need olid küsimused, millele läksime koos lastega vastuseid otsima.
Kogu üritus saalis algas kooli huvijuhi Laura Sünter ’i meeldiva nimelise pöördumisega kõikide lasterühmade poole (me polnud ainsad kutsutud). Ta tutvustas väga oskuslikult kogu tegevusplatsi, kirjeldas esemeid, millega näitlejad tegutsema hakkavad, nende kuju, asukohti, paiknemist üksteise suhtes-see kõik on nägemishäiretega laste puhul väga oluline ja vajalik selleks, et kõik vaegnägijad aduksid, mis seal laval tegelikult on ja toimuma hakkab.
Ja siis algas etendus. Juba näitlejate sissetulek oli lõbus, põnev ja kaasahaarav. Alustuseks pesid klounid enda käed laste nähes puhtaks, mis on väga oluline eneseteenindamisoskus ja puudub nii mõnegi lapse päevakavast. Seejärel algas tõeliselt lõbus ja kaasahaarav piparkoogitaigna tegemine. Klounid kirjeldasid ja tutvustasid taigna kõikide koostisosade välimust, päritolumaad, kasvukeskkonda- kõik need olulised nüansid seletati lastele põnevalt lahti ning mõned koostisosad lasti saalis ringi käima, et saaksime oma lõhnataju tööle panna. Igat uut olukorda või toimingut kirjeldati ja põhjendati ning vürtsitati lastepäraste ja kaasaegsete naljadega. Vaegnägijatele sobis see etendus vägagi,selles olid rohked seletused, palju laule, lõhnu ja samuti oli neil võimalik kaasa rääkida ning mis meie rühma laste puhul eriti oluline-nad said kaasa laulda. Etenduses toimus palju tegevuse järske muutusi, mis hoidsid laste tähelepanu pidevalt üleval. Näitlejad improviseerisid pidevalt, kuna lapsed leidsid nende poolt esitatud küsimustele uusi, omapäraseid ja ilmselt ka ootamatuid vastuseid. Eriti meeldis mulle näitlejate selgitus enamuse laste arusaamisest piima ja munade päritolu kohta. Esimene lastepoolne vastus oli, et need kõik tulevad poest, aga näitlejad oskasid sellele väga lastesõbraliku huumorinoodi anda-nimelt seisavad nii kanad oma munadega kui ka lehmad võipakkidega hommikuti poe ukse taga ja ootavad, et saaksid need poodi müüki anda. Kogu etendus oli täidetud laulude, naljade ning hariva informatsiooniga.
Meie 2-7 aastased lapsed pidasid see tund aega väga hästi vastu, nende näod olid pidevalt naerul, nad said kaasa rääkida,laulda, ise asju puudutada ja mis peamine, nad said osa etenduse lõpp-produktist-milleks olid piparkoogid ja need olid muidugi imehead!
Kõik minu eelpool esitatud kartlikud küsimused said positiivsed vastused. Kõik lapsed nautisid silmnähtavalt kogu etendust, nad olid pidevas ootuses, et nüüd kohe juhtub midagi põnevat ja kogu see ootus tasus end alati kuhjaga ära. Tore on näha ja tunda kui lapsed midagi tõeliselt naudivad ja seda see etendus koos nende imetoredate näitlejatega ka pakkus.
Suured tänusõnad Tartu Emajõe Koolile, kes meid ikka ja jälle meeles peab ning samuti suur aitähh Tartu LIONS Klubile, tänu kellele see tore üritus toimuda sai.
Piret Tõruke
Tartu Maarjamõisa Lasteaia meelepuudega laste õpetaja