Olen töötanud 27 aastat eesti erinevates lasteaedades. Nende aastate jooksul olen näinud palju laste harjutamisi kollektiiviga. Ajastu võrdlusmomente on tekkinud üksjagu. Mulle tundub, et laste kohanemine lasteaiaga on oluliselt lihtsam, kui nende vanemate adapteerumine sinna. Laps tunneb ennast teisel harjutamise nädalal üsna koduselt ja rõõmsalt, aga tema vanema näol näen endiselt umbusku, kahtlusi, ettevaatlikkust… Miks see küll on nii?
Koostöö kodu ja lasteaia vahel on lapse heaolu ja arengu aluseks ning seepärast selle teema üle siin ennast juurdlemas leidsin.
Jälgin huviga oma isiklike laste, nende sõprade ja tuttavate vanemateks olemist. Sellest kogemusest usun leidvat vastuseid minu küsimustele
Kui veel 80-ndate lõpul anti laste kasvatamiseks väga täpsed juhendid alates imiku söötmisest ja lõpetades lapse töökasvatusega, siis kaasaegsed isad, emad on valdavalt kasvatusküsimustes omapäi. Ka vanavanematest pole eriti abi, sest nad töötavad suure koormusega ning kohtutakse harva. Ega nad millegipärast eriti ei mäleta… Võib-olla sel põhjusel, et selliste asjade üle omal ajal eriti ei pidanud juurdlema, juhised anti lapse kasvatamisel väga täpsed ja ühesed.
Tänapäeva lapsevanemale on aga avatud interneti piiramatud teadmised. Lisaks spetsialistidele kirjutavad seal oma kogemustest ka teised emad, isad ja kõik kes üldse vaevaks võtavad kasvatusteemadel sõna võtta. Tõest informatsiooni sealt välja selekteerida on raske. Seda enam, et kõik lapsed on erinevad. See on nagu terviseteatmiku lugemine- tundub, et sul on kõik haigused, mida kirjeldatakse. Selle asemel et leida lahendusi, saab noor, kõhklev lapsevanem vaid ebakindlust juurde. Kas ma olen ikka piisavalt hea? Kas ma tegutsen õigesti? Üha uusi ja uusi lehekülgi avatakse, et leida juhiseid heaks lapsevanemaks olemiseks. Kirjutiste kuupäevadest on tegelikult näha, et mõned neist on postitatud aastaid tagasi. Ühiskondlikud käitumismudelid ja prioriteedid muutuvad selle aja jooksul palju, aga „nõuanded“ on endiselt kättesaadavad kui otsingusõna sisestada.
Siiani oli tal mingi arusaam oma lapse kasvatamisest, millele toetuda. Nüüd on ta sunnitud oma lapse usaldama teistele.
Kui pidevalt korrutada, et pimedas on koll, siis varsti me teda seal näemegi.
Nii kohtumegi väga ettevaatliku, kahtleva lapsevanemaga. Tema ebakindluse tõttu on ka laps närvilisem, agressiivsem ja nõudlikum. Tegelikult on need isad-emad väga haavatavad, hirmul täiskasvanud, kes vajavad samamoodi toetust ja tuge nagu nende lapski. Nad soovivad oma pesamunale vaid parimat.
Julgen väita, et tänapäeval on oluliselt suurem roll oskusel nõustada lapsevanemat kui seda aastakümneid tagasi, kus vanavanemate kogemustele tuginev juhendaja roll oli suurem. Tihti ei saa lapsevanem ise arugi, kui väga ta tuge ja turvatunnet vajab. Siin kujuneb pedagoogi olulisimaks omaduseks empaatiavõime. Õpetaja saab siin koondada oma tähelepanu sellele, et püüda lapsevanemat mõista ja aidata tal jõuda arusaamiseni, et tema silmatera on lasteaias hoitud ja armastatud. Tal on seal hea ja turvaline. Raske on luua lapsevanemaga kontakti kohe esimesel kohtumisel, kui kõrval vajab lohutamist väike kohaneja. Paraku on esmamulje see, mis loob aluse arvamuse kujunemisele lasteaiast. Saame teha lapsevanemale ettepaneku kohtuda näiteks unepausi ajal ja vastata tema tekkinud küsimustele. Oluline on kuulata ootusi, teha nende kohta märkmeid. Me saame rääkida lastevanematega oma väärtushinnangutest, kasvatusprintsiipidest õpetajana. Julgustame emmesid, issisid küsima, ettepanekuid tegema. Aitame neil igati tunnetada, et oleme nende koostööpartnerid isegi arvamuste lahknedes mõnes aspektis. Inimesed on erinevad, nõudmised on erinevad. Respekteerime neid ja loome kompromisse.
Minu tütar helistas mulle ühel õhtul õnnelikuna :“ Tead, emme, õhtul tuli õpetaja minuga koos tuppa ja tahtis mulle näidata Trevori värvitud sügislehti. Ta oli nii uhke mu lapse saavutuse üle!“
Anname vanematele tagasisidet, kuidas laps lasteaias toimetab ning hakkama saab. Noored lapsevanemad ei ole „hukas”, pigem hirmul, kas nad on piisavalt head. Aitame neil selles veenduda ja koostöö sujub iseenesest.
Ines Savi, Pärnu Tammsaare lasteaia õpetaja