2003.a. toimus Tallinna Õpetajate Majas konkurss lasteaiaõpetaja ametikohale sügisel avatavasse era-minilasteaeda Lõvimeri.
Konkursile läksin huvi pärast, ma ei pabistanud ega olnud pinges. Seal vesteldi minuga lasteaiast, lastest, õpetamisest ja tulevikuvisioonist. Paari nädala pärast tuli mulle kiri, milles teatati, et olen konkursi läbinud. Siis alles hakkasin pabistama, et kas oskan ja saan hakkama, sest eralasteaedades nõutakse veelgi kohusetundlikumat tööd.
Käesolevat lugu ajendas kirjutama Jüri Vene artikkel Hariduse edendamisest Õpetajate Lehes 22.04.2005. “Lisaks lapsevanematele võiks olla suurem ka lasteaednike roll, sest viimasel ajal tuleb esimestesse klassidesse üha enam lapsi, kes üksteist rusikate ja jalgadega peksavad, ise sealjuures kõrvulukustavalt karjudes,” kirjutab autor. Jääb mulje, et lasteaednikud ei tegele selle probleemiga piisavalt.
Kindlasti sellest, et teeme üht maailma vastutusrikkaimat tööd -õpetame ja kasvatame väikesi inimesi. Aafrika vanasõna ütleb: selleks, et kasvatada üles üks laps, on vaja tervet(kogu) küla. Meie töö on põnev, vaheldusrikas, teeme seda missioonitundega, samas aga oleme enamasti üksi oma kahtluste, kõhkluste ja küsimustega. Lasteaednikud küsivad endalt tihti: Kas ma teen õigesti? Mida oleks võimalik teha teisiti? Kuidas teeks seda minu kolleeg Märjamaal või Keilas?